Ära kunagi usalda oma koera üleliia!!!

Kuna ma tegelen enesearendamise seisukohast lähtudes veidike joonistamisega, siis käisin ka täna paberit määrimas. Kuna Kenny on olnud mul paaril korral kodus üksi mitte vaid oma pesakastis, vaid ka köögis, siis otsustasin miskipärast ta täna kööki jätta 3 tunniks.

Joonistamine läks taaskord hästi, sain jälle uue pildi valmis ning ühe enam suudan end üllatada ja veenda, et ma siiski oskan ikka joonistada :D
Ja kui ma siis 3 tunni möödudes koju jõudsin, oli täielik vaikus, ei mingit ulgumist, avasin ukse...vastu vaatab Kenny. Nii rõõmus, et ma koju tulin. Mina aga samas jõllitan teda suurte silmadega, et kuda kirevase päralt sa küll köögist välja said, kui uks käib sisse poole lahti ning sellel pole linki, mida alla vajutada.
Ja kui ma siis oma pilgu köögi poole pöörasin, pidi mu süda seisma jääma... ukse juures laiuats suur-suur auk linoleumis. Ta oli köögist välja saamisega nii ametis olnud, et kaevas köögi linoleumi ülesse ja kudagi viisi avas ukse. Täitsa uskumatu koer, enam see ei kordu. Jummala eest magab ta nüüd ainult oma pesakastis!!!! :D

Mai algusega sai väike nunnukas nimega Kenny 1.aastaseks. Nüüd hakkame mehetegusid tegema!!!

Algatuseks:
• Pidasime sünnipäeva.
• Käisme Tartu raekojas lõunal ja toomemäel hängimas ning Kenny kastis esimest korda sel aastal käpad emajõe vette.
• K. jooksis Varal metsakraavi mudas ning katsetas lapsevankri vedu.
• K. võttis vilus päikest.
Päris huvitavalt algas see kuu ja järjest huvitavamaks läheb!

Kolmapäeval sai agilitys jälle käidud, oh seda rõõmu... Nii kui saabume sinna platsile ja Kenny tunnelit või muid huvitavaid takistusi näeb, vaatab ta mulle otsa ja hakkab haukuma-uluma, et miks ma ometigi juba tal joosta ei lase. Tegelt on mul ju jummala vaikne koer, kes haugub või urrab järjest vähem ja vähem vaid turskete habemike või vanadaamide peale, kellest ta aru ei saa, et mida nad tahavad.
Agility platsil lööb ikka huligaansus täiega välja, see ongi tema koht, kus end välja elada saab, kui ta ainult nii kade teiste koerte peale trennis poleks. Haugub ja ulub taas, et miks teine koer jookseb, kui koguaeg võiks ju olla tema kord joosta ja hüpata ning karata nagu segane :D Ja oh seda rõõmu kui saabubki kätte tema kord platsile söösta. Aga oh õnnetust, enne startimist peab ju ilusti istuma ja oma perenaist (mind) kuulama, et kuna käsklus OKEI antakse ja takistusi liduma hakata võib. See tähendab muidugi seda, et iga kord on ka stardis vaja Mansa peale natuke ulguda!! See on tihtipeale lausa koomiline, aga see-eest on Kenny ikka täitsa tubli agility koer, kui platsile saab.
Kahjuks pole mul agility trennidest veel pilte panna, aga kui mu isiklik fotograaf Inzu nüüd lähiajal meiega trenni kaasa tuleb, siis saab ka mõned pildid ;)

Järgmine seik on ees meil Tallinna, kus toimub tagant järele koos teiste kutsikatega sünnipäeva tähistamine :) :)
Ma siiralt loodan, et see kord ei pea Tallinnas tund aega eelnevalt autoga seiklema ja õiget kohta otsima :D , aga never say never, ongi lõbusam. Peab vaid auto kõrimulguni täis tankima, siis võib seigelda küll!!!